Ja ongi läbi magistri aasta esimene semester. Nii nagu semester algas tehnoloogia ainega sai see sellega nüüd ka läbi. Kahtlemata oli tegemist sügissemestri lemmik ainega. Kui ma ülikooli sügisel läksin siis olin ma veendunud, et tean tehnoloogiast kõike ja mida siin ikka juurde õppida. kuid….
Juba esimeses loengus sain aru, et ma ei tea sellest ikka mitte midagi. Eriti meeldis aine ülesehitus, kus meil oli võimalik ise teistele õpilastele loengut läbi viia ja samuti ka osaleda teiste planeeritud lonegutes. See võimalus andis juurde palju uusi kogemusi.
Väga põnev oli süveneda erinevatesse teemadesse, millest ma varem midagi ei teadnud (digimaailma areng ja uuringud, PORCON kriteerium, eTwinningu võimalused jne.) Samuti oli huvitav osaleda ka lonegutes, milles tehtavat olin ma varasemalt palju praktiseerinud. Näiteks robootika. Jah, mulle meeldib robootika ja ma tean sellest palju on siiski alati nurki ja asju, mille peale ei ole varem mõelnud. Ma küll kasutan neid, aga tihti lugu valime õpetajatena lihtsama võimaluse ja unustame ära, et kui me räägime tehnoloogiast siis on võimalus alati ennast edasi arendada.
Näiteks, kuidas ma suure huvilisena ei teadnud, mis asi on OSMO? Nüüd võiks seda lausa tunde uurida ja katsetada.
Ehk siis mul on suur rõõm, et meil oli nii äge õppejõud, kes võimaldas meil läbi ise-tegemise palju õppida ja kes kannatas mind ja minu küsimusi välja. Õppisin palju ja kui saaks valiks sama aine vähemalt paar korda veel, sest kindlasti on veel teadmisi, mida ma veel ei tea, aga võiks.